Ükspäev sai kontoris tööst mõõt täis, tõusin laua tagant püsti ja läksin teiste imestuseks pille tegema. Geenid vanaisalt lõid välja, kes oli palkmajade ehitaja ning talvisel perioodil tegi mööblit ja pille. Kahjuks ta lahkus vara ja mälestused on väga tagasihoidlikud, piirduvad põhiliselt sellega, et ma ei tohtinud kõiki tema tööriistu puutuda. Nagu August Teppo talumuuseumis, tema töökoda vaadates, nii ka vanaisa puhul hämmastab mind jätkuvalt, kuidas nii tagasihoidlike võimaluste, väheste tööriistadega ja praktiliselt ilma masinateta tehti väga head tisleritööd RHETOAS. Kannustatuna teadmatusest ja selguse saamiseks läksin peale mehaaniku kõrgharidust kutsekooli õppima rahvuslikku puukäsitööd.
Pille teen nüüd juba üle kümne aasta. Algus oli lihtne, mida vähem tead, seda lihtsam on pealehakkamine. Insenerina oli tahtmine teada, miks just nii tehakse? Kirjavahetus väliseesti teadalasega Andres Peeknaga, kes oli uurinud kannelde akustikat, pani minu jaoks pilliehituses asjad paika. Füüsika on lähtekoht ja pillide akustika on suuremas osas eksperimentaalne, mida saab omandada ainult praktikaga. Läbi tuleb proovida sadu variante, teha muudatusi ja katsetusi, enne kui tekivad kindlad pidepunktid.
Pillide tegemine on minule kindlasti esimene eelistus. Mulle kuulub bränd Pilliait, mis viitab kõige algusele, kui alustasin aidas esimese kandle tegemisega. Kandleid on tehtud kaugelt üle tuhande. Neid olen saatnud üle maailma kõigile kontinentidele, enamuses on tellimused seotud eesti taustaga. Antarktikas veel ei ole tekkinud soome-ugri kogukonda, ootan huviga ka sealt kandle tellimust.
Pillide valik on aastatega laienenud lõõtsani välja, mis sisaldab arutu koguse detaile ja käsitööd.
Aga et aega jääb pilliehituses üle, siis olen süvenetud restaureerimisse ja mitte ainult pillide juures. Kohe mitmetele kirikutele olen taastanud (või teinud koopia) uksi ja aknaid ning mööblit. Selge eelistus kuulub läänemeresoome traditsioonilisele puutööndusele nagu seda tehti viimati 20. sajandi alguses ja unustati, sest ei läinud enam tarvis.
Kosejõe Käsitöökool 