Paul Hersey ja Ken Blanchard tegid seitsmekümnendatel aastatel eelmine sajand uuringu: kuidas lapsed uusi asju õpivad. Selgus et õppimise protsess on universaalsem kui algses uuringu eesmärgiks oli, täpselt sama mood õpivad ka täiskasvanud. Ühesõnaga protsess algajast meistriks on kõigil samade faasidega, alustades huvist uue vastu.
Alguses, esimeses faasis on huvi ja motivatsioon kõrge. Me võtame asja käsile hooga ning kõrge vaimustusega, kuigi alustades oskused selleks puuduvad.
Järgnevas faasis (2) selgub uue omandamise pingutuse suurus ja huvi loomulikult langeb jätkamiseks. Kõigil ja kõige uue omandamisel on see samamoodi. Enese süüdistusteks ja pettumiseks pole siin kohta.
Järgneb faas (3), kus jätkamisel lisandub oskusi kõvasti juurde ning huvi langus pöördub tõusule. Tekib kahevahel oleks, äkki ikka jätkaks.
Viimases faasis (4) oleme uue asja omandamisega hakkama saanud. Vaimustus on algsel tasemel ja oskused olemas. Meist ongi saamas meister.
Kriitiline tähtsusega meistriks saamisel on 2. ja 3. faas, seal on tavaline koht ettevõtmisest loobumiseks. Neis faasides on uute oskuste omandamisel pingutus suur ja motivatsioon läheb alla, meile tundub, et ei tule midagi välja algses plaanist, äkki mul puuduvad eeldused, parem teen midagi muud, jne. Nende faaside läbimist aitab kindlustada eneseusk ja selge eesmärk. Kasuks tuleb kindlasti ka eneseteadlikkus, „ahaa, ma viibin faasis, kus oskusi pole mul eriti ja seetõttu hakkab eesmärk ähmastuma!“
Labiilsed inimesed liiguvad pidevalt 1 ja 2. faasi vahel, raskuste ilmnemisel ja motivatsiooni kadumisel võetakse jälle ja jälle uus asi käsile, mis lõpeb pahatihti loobumisega ega jõuta meistri ruutu.
Konservatiivid „istuvad“ meistri ruudus, teevad samu asju päevast päeva ega alusta kergel käel uue omandamist.
Kogu elu on õppimine.
Kosejõe Käsitöökool 