Ettekanne konverentsil

27.12.2021.a. Rein Reinpõld

XIV sajand teisel poolel tsunfti korra järgi läksid tulutoovad käsitööd tsunftide kätte, mille moodustasid peale XIII sajandi vallutusi ristirüütlite polt linnadesse saabunud saksa käsitöölised, kes said tellimusi mõisnikelt ja linnakodanikelt. Talupoegade (maarahva) käsitöökeskused olid koondunud linnuste juurde, mis sissetungi ajal suuresti hävinesid.

Tsunfti liikmele, saksa käsitöölisele, kuulus eelisõigus valmistada enamus tooteid müügiks ja elatuda nendest. Ükski tsunfti liige ei tohtinud õpetada pärisorjale oma oskustest midagi. Tolle aja administratiivsetes piirangutes ringi vaadates näeb ka Tallinna rae piiranguid isegi linna muusikutele. Linnas musitseerida avalikult ja ka pulmades ja pidudel mängida võisid ainult kindlad linna muusikud, kes olid siia saabunud Euroopast koos oma muusikaga. Maarahval oli linnas muusika mängimine keelatud. Kirjalik teade talurahva esimesest muusikainstrumendist, kannel, on teada ühest kohtuvaidlusest 1579 aastast, kus kõrtsi tüli käigus löödi pähe „ühe mitte saksa harfiga“ kakluses lihunike seltskonnas. Ajaloo ürikutest on teada, et „eesti talupojad valmistasid ise pilli ja õppisid sellel ka ise mängima, ilma igasuguse õppeta“.

Administratiivsed piirid aga polnud väga pidavad, ikka liikus midagi sealt üle ja välja. Talupoegadest pillimängijaid kutsuti ka linna pulma. Ka käsitöölised tsunfti liikmed tegid tööd väljaspool tsunfti, neid kutsuti tsunfti jänesteks. Isegi mõisnikud raha kokkuhoiu eesmärgil palkasid oma mõisa uuendama ja ehitama tsunfti jäneseid. Tisler jänes sõitis oma tööriistadega vankril kohale ja elas ning töötas see aeg mõisas, mõnikord mitu aastat.

Saksa käsitöölised valvasid kiivalt et väljaspool tsunfti tööd ei tehtaks, neid tegijaid kutsuti „vusseriteks“. Selle kiiva piiri järgi jäi maarahvas tegema oma traditsioonilisel viisil puutööd 19. sajandi alguseni võttes vähehaaval üle saksa tislerite töövõtteid ja tööriistu.

Traditsiooniline läänemeresoome puutöö on vägagi erinev tisleri tööst. Kasutati ära metsapuu vormi kuni selleni, et kasvatati metsas vastava kujuga loogapuu teda painutades ja kasvu oodates. Kolmeharulisest puust tehti järi, jne. Tila kannu küljes oli puulaud koos oksaga. Teiseks suureks eripäraks on märja puu töötlemine ning märja ja kuiva puu omaduste koos kasutamine nagu vankri ratta juures kus kodarad kuivavad märga puuse kinni või “märjale” ummiknõule kuivast puust põhja panemine. 

Seda ajastus on nimetatud ka puuajastuks, sest metsarahvas tegi kõik puust: alates majast, edasi tarberiistad, mööbli ja kingadeni välja. Sellel ajastul kuulus see meeste tööde hulka, mille algus oli mardipäeval (10.nov.) ja lõppes jüripäeval (23. apr.). Muul ajal tehti puutööd teiste tööde kõrvalt.

Maal külades toimus muidugi ka spetsialiseerumine käsitööle, kus põlluharimise kõrvalt talumees oli muutunud näiteks tünni meistriks või kirstu tegijaks. Lihtsamad aida viljakirstud tegi talu peremees ise, aga peenem ja viimistletum kirst kambrisse lasti teha kirstumeistril. Selleks tuli tellijal ise puu langetada ja lauad kuivatada. Tasu töö eest oli viljas või muus söögis.

Traditsiooniline läänemeresoome puutöö läks peaaegu kaotsi, vanad meistrid surid ja õpetada polnud enam kellelegi, sest vabrikute toodetud asjad sõid välja käsitööna valminud esemed. Tekkis (puutöö) kultuurikatkestus.

Kui seltskond ettevõtlike mehi (A. Ruukeliga eesotsas) võttis ette haabja ehituse, siis selgus, et viimane haabja ehitanud mees oli läinud teispoolsusesse. Tegemise kondikava pandi kokku temaga suhelnud ja tööd näinud meeste juttudest. Nüüd kuulub haabjas ja tema ehitus UNESCO maailmapärandisse.  

Täpselt samamoodi on kultuurikatkestuse veerel olnud traditsiooniline puutööndus. Viimastel aastatel on tekkinud selle valdkonna meistreid, kes ka õpetavad erinevalt tsunftide ajastust. Ka kuulub rahvuslik puukäsitöö mitme kutsekooli õpekavasse. Hindamatu panuse sellesse on andnud manalamees Ants Viires oma monograafiaga, kes kogus, töötas läbi puutöönduse valdkonna ja millest on ilmunud raamat mitme trükiga. Ants Viires tegi arutu hulga jalgrattaga sõite puutööndus keskustesse ja kirjutas üles tol ajal veel elavatelt meistritel murdekeelseid valmistamise kirjeldusi. Raamatusse on lisatud heal taseme jooniseid.

Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise; harjutamise, jäljendamise ja kordamise abil. Kultuur on parim viis antud piirkonnas kestvalt elamiseks. Me ei tea midagi talude uppumisest prügisse, toimus täielik ringmajandus. Kultuur on ühe inimgrupi identiteedi alus, gruppi kuulumine on inimese põhivajadus olla seal keegi.

Meie vanem kultuur on enamuses suuline, valdavalt tegvustesse, lauludesse ja mustritesse salvestatud, kõik see pärandati kas suuliselt või esemetes koos valmistamisviisiga edasi. 

Kõike seda saab õppida Kosejõe Käsitöökoolis. Tehes käsitööd on mõte vaba ja rändab soomeugri radadel. Väga sügaval tasandil oleme me maausku, metsarahvas.

——————————–

Etnofuturismi kirjandus- ja kunstivoolus ühenduvad põlisrahvaste mütoloogia ja folkloor postmodernse mõtlemise parima osaga.

Postmodernism pole enam ainult kultuurinähtus, vaid sotsiaalne fenomen. Sellest on saanud meie maailma nägemise viis. Postmodernismi iseloomustab kõrgtehnoloogiline ja tarbimisele suunatud ühiskond.