Witsik on baltisaksa laensõna maarahva keelest “vitsik”, millega nimetati vitsaga ühendatud (kokku tõmmatud) laudnõude koos hoidmise viisi. Vitsiknõu oli laudade servseotisel põhineva mahuti. Täpse koostega saavutati vedelike pidevusega puust nõu.
Lauad tahuti välja kirvega lõhestatud pakkudest, täpselt serv-servaga kokku liitmiseks oli vaja veel
ainult teravaks pinnitud voolimisrauda (liimeister), mis oli höövli eelkäija. Gallia keltidel oli vitsiknõu olemas juba 1.aastatuhandel e.m.a., laiemalt hakkas see Euroopas levima alates 2. sajandist m.a.j. (veinivaadid).
Laias laastus saab vitsikud jagada ühe ja kahe põhjalisteks. Kahe põhjalise näide on tünn, millel põhjad kahes otsas, aga ka lähker oli kahe põhjaga ja küljel avaga, mida kasutati kaasa võetava jooginõuna.
Maarahvas kasutas talu pidamisel laialdaselt laudnõusid, sel meetodil olid valmistatud kõik talumajapidamises vajalikud nõud ja mahutid. Nimekiri on pikk: kapp, kipp, pang, raand, lännik, tõrs, anum, riist, nõu, käsik, lüpsik, nüssik, vitsik, nurmik, kann, piipkann, ämber, verdu, lähker, lass, jne, jne. Nimetused märkisid otstarvet ja mahtu ja erinesid piirkonniti. Üldistuse tegemine nimetamises pole seepärast mõttekas.
Eestis on muinasajast leitud paari ämbri metallist sang, puit lihtsalt meie ajani ei püsinud maapõues. Keskajast on aga laudnõude leide palju, mis viitab laialdasele kasutusele maal ja linnades.
Laudnõu levinum materjal oli kuusk, mänd, kadakas ja sanglepp. Mõned soome ugrilased on pidanud mändi heaks nõu puuks, teised mitte. Vahe teeb selles männi suur vaigu sisaldus, mis mõnel otstarbel on kasulik ja mõnel puhul mitte. Igal juhul on ta sobilik puu laudnõuks. Laudnõu vitsutati kadaka, sarapuu, toominga, pihlaka, paju või kuuse otsast tehtud vitsaga. Vitsa ettevalmistus oli täitsa omasoodu protsess, mille detaile on vaja meistril teada.
Nii laudade tegemisel, ühendamisel kui vitsutamisel olid omad võtted (tänapäev: tehnoloogia), mis tagasid tiheda ja kaua kestva nõu.
Kuna enamuses olid nad igapäevased tarbeesemed, siis nende kaunistamisele maarahvas ei pööranud tähelepanu. Välja arvatud üks erand: õllekapp. See laudnõu leidis ohtralt kaunistamist ja eripära, sest kuulus pulmakommete ja kingituste hulka.
Laudnõude valmistamisel tekkisid sellele keskendunud meistrid: püttsepad. Eriti õlle kannude juures on meistri käekiri tuvastatav ja üsna mitmed ka teada.
Witsiku kursusel omandame laudnõude tegemise töövõtted. Kohe tuleb lisada, et pole ainukest tööprotsessi vaid üles on tähendatud vanade meistrite mitmeid erinevaid töö viise ja tegemise järjekordi. Proovime läbi neist mõned ja tegija peab endale sobiva leidma. Algselt kasutati laudnõude silumisel liimeistrit, sest höövel tuli meistri tööriistade hulka oluliselt hiljem, põhjusel et alul ei osatud höövlisse tera teritada sest kasutusel oli üksnes lõiketera pinnimine, mis andis väga ebaühtlase lõikeserva. Pinnitud ebaühtlase teraga liimeister aga töötas lõikeinstrumendina hästi. Kursusel on eesmärgiks jõuda valmis 3 kuni viis laudnõud, mille krooniks jääb lõppu kaunistatud õllekapp. Eesmärk peab alati olema, aga märgin siin ära, et tegemise protsessi nauding tuleb ka suur, puukäsitööl on lihtsalt see omadus. Erinevate laudadest tarbenõude suurus ja otsarve oli suur ja seepärast on kursusel osalejal väga lai valik, mis on tema soov teha. On isegi hea kui me kõik ei tee sama nõu, tulemus kevadnäituseks saab huvitavam.
Jõudu osalejatele!
Vali endale elumuutev hobi!
Registreerimine on avatud.
Kosejõe Käsitöökool 